Euroopa Liidu kaubamärgi taotluse tagasilükkamine

(ELKMMi artikkel 7 ja artikli 42 lõige 2)

Alicante, 09/07/2020

Makro Trade Baltic

Liisi Vänt

Tuglase 19-207

EE-51014 Tartu

ESTONIA

Taotluse nr :	018188523
Teie viide :
Kaubamärk :	CHEF'S CHOICE
Märgi tüüp :	Sõnaline märk
Taotleja :	Makro Trade Baltic Lao 5 EE-80010 Pärnu ESTONIA

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet esitas 30/01/2020 ELKMM artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 2 alusel vastuväite, mis on loetletud käesolevale otsusele lisatud kirjas.

Taotleja esitas tähelepanekud 01/04/2020, nende kokkuvõte on järgmine.

Rahvusvahelises kaubamärkide andmebaasis on registreeritud väga palju sõnalisi kaubamärke, mille sõna- või kujutismärgis on kajastatud sõna CHEF ja siis välja toodud, et millises Nizza klassifikatsioonis on registreering tehtud. Meie ettevõtte poolt registreerimise soov sõnalisele kaubamärgile CHEF`S CHOICE on kaubanduses kliendile täiesti eristatav, kuna pakend ise juba ütleb, mis tootega on tegu. Antud pakendile on lisatud lause – for perfect grill. Meie poolt registreerimistaotluses oleme soovinud antud sõnalise märgi registreerida just Nizza klassifikatsioonis nr 4, mis hõlmab enda all just grilliga seotud tooteid. Seega leiame, et meie toote pakend ja taotletud klassifikatsioon on igati kooskõlas ja ei tekita klientides mitteeristatavuse tunnet ega arusaamatusi.

ELKMM-i artikli 94 alusel saab amet otsustamisel tugineda põhjustele või andmetele, mille kohta taotlejal on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

Pärast taotleja argumentide hoolikat kaalumist otsustas amet jääda oma vastuväite juurde.

Vastavalt ELKMM artikli 7 lõike 1 punktile b ei registreerita „kaubamärke, millel puudub eristusvõime”.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELKMM artikli 7 lõikes 1 osutatud iga keeldumispõhjus on sõltumatu ning vajab eraldi hindamist. Samuti tuleb nimetatud keeldumispõhjuseid tõlgendada iga põhjuse aluseks oleva üldise huvi valguses. Iga keeldumispõhjuse hindamisel arvesse võetud üldine huvi võib väljendama erinevaid kaalutlusi vastavalt asjaomasele keeldumispõhjusele (16/09/2004, C‑329/02 P, SAT/2, EU:C:2004:532, § 25).

ELKMM artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud kaubamärgid on eelkõige sellised, mis ei võimalda sihtrühmal „positiivse kogemuse korral sama kaubamärgiga kaupu või teenuseid edaspidi uuesti osta või negatiivse kogemuse korral neid vältida” (27/02/2002, T‑79/00, Lite, EU:T:2002:42, § 26). See puudutab eelkõige selliseid tähiseid, mida kasutatakse asjaomaste kaupade või teenuste turustamiseks (15/09/2005, T‑320/03, Live richly, EU:T:2005:325, § 65).

„Selliste kaubamärkide registreerimine, mis koosnevad märkidest või tähistest, mida kasutatakse ka reklaamlausetena, kvaliteeditähistena või asjaomase kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste ostmisele meelitavate väljenditena, ei ole välistatud üksnes kaubamärgi sellisel kujul kasutamise tõttu” (04/10/2001, C‑517/99, Bravo, EU:C:2001:510, § 40). „Lisaks tuleb märkida, et tunnuslausetele ei kohaldata rangemaid hindamiskriteeriume kui teistele tähistele” (11/12/2001, T‑138/00, Das Prinzip der Bequemlichkeit, EU:T:2001:286, § 44).

Kuigi eristusvõime hindamiskriteeriumid on kaubamärkide eri liikide korral ühesugused, võib nende kohaldamisel tekkida olukord, kus sihtrühm võib eri liiki kaubamärke erinevalt tajuda ja seega võib teatud liiki kaubamärkide korral olla eristusvõime kontrollimine teistest liikidest keerulisem (29/04/2004, C‑456/01 P & C‑457/01 P, Tabs, EU:C:2004:258, § 38).

Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaubamärgi tajumist mõjutab sihtrühma tähelepanu tase, mis võib eri kaupade või teenuste puhul olla erinev (05/03/2003, T‑194/01, Soap device, EU:T:2003:53, §  42; ja 03/12/2003, T‑305/02, Bottle, EU:T:2003:328, § 34).

Tähisel, mis täidab kaubamärgi klassikalistest ülesannetest teistsuguseid ülesandeid, „on eristusvõime ELKMM artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ainult juhul, kui seda on võimalik kohe tajuda tähistatud kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähisena, võimaldamaks asjaomastel tarbijatel ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaubamärgi omaniku kaupu või teenuseid teistsuguse päritoluga kaupadest või teenustest’ (05/12/2002, T‑130/01, Real People, Real Solutions, EU:T:2002:301, § 20 ; ja 03/07/2003, T‑122/01, Best Buy, EU:T:2003:183, § 21).

Peale selle ei muuda asjaolud, et vaidlusalusel tähisel võib olla mitu tähendust, et see võib seisneda sõnamängus ning et seda võib tajuda iroonilisena, üllatavana ja ootamatuna, seda tähist eristusvõimeliseks. Need eri elemendid muudavad selle tähise eristavaks ainult siis, kui sihtrühm tajub seda kohe taotleja kaupade kaubandusliku päritolu tähisena, mille eesmärk on võimaldada sihtrühmal kohe, võimaliku segiajamiseta eristada taotleja kaupu teistsuguse päritoluga kaupadest ja teenustest. (15/09/2005, T‑320/03, Live richly, EU:T:2005:325, § 84).

Antud juhul see nii ei ole, nagu Amet varasemalt on märkinud, Lisaks, nagu taotleja isegi väidab, kirjeldab taotletav kaubamärk, kui ta on lisatud taotletavate kaupade pakendile, just neid pakutavaid tooteid ninig nende omadusi. Sellest tulenevalt on kaubamärk kirjeldav ning eristusvõimetu kõikide taotluses soovitud kaupade osas.

[E]i ole tähtis, kas kaupade või teenuste omadused, mis võivad olla kirjeldamise aluseks, on kaubanduslikust seisukohast peamised või vaid kõrvalised. [ELKMM artikli 7 lõike 1 punkti c] sõnastus ei viita sellele, et eristataks omadusi, mida võib tähistada märkide või tähistega, millest kaubamärk koosneb. Sätte aluseks olevat üldhuvi arvestades peab iga ettevõte saama selliseid märke ja tähiseid vabalt kasutada, et kirjeldada omaenda kaupade mis tahes omadust, olenemata omaduse kaubanduslikust olulisusest.

(12/02/2004, C‑363/99, Postkantoor, EU:C:2004:86, § 102).

Kui vaidlusalune kaubamärk koosneb mitmest osast (mitmeosaline kaubamärk), tuleb seda eristusvõime hindamiseks käsitleda tervikuna. See ei ole aga vastuolus kaubamärgi iga eraldi osa järjestikuse kontrollimisega (19/09/2001, T-118/00, Tabs (3D), EU:T:2001:226, § 59).

„[E]ristusvõime puudumine ei saa olla tingitud üksnes tõdemusest, et asjaomasel kaubamärgil puudub fantaasiavärving või see ei ole ebatavaline ja silmatorkav” (05/04/2001, T‑87/00, Easybank, EU:T:2001:119, § 39).

Argumendi kohta, et amet peab tõendama teiste sarnaste turul kasutusel olevate tähiste olemasolu, on Euroopa Kohus kinnitanud järgmist:

kui apellatsioonikoda leiab, et taotletaval kaubamärgil puudub eriomane eristusvõime, siis ta võib oma analüüsis tugineda laiatarbekaupade turundamisel üldiselt omandatud praktilisest kogemusest tulenevatele faktidele, mida tõenäoliselt teavad kõik ja eelkõige nende kaupade tarbijad […]. Sellisel juhul ei pea apellatsioonikoda tooma näiteid praktilise kogemuse kohta.

(15/03/2006, T‑129/04, Plastikflaschenform, EU:T:2006:84, § 19).

Selle kogemuse põhjal otsustabki amet, kas asjaomased tarbijad tajuksid taotletavat kaubamärki tavalisena ja mitte konkreetse omaniku kaubamärgina. Kui taotleja väidab, et taotletaval kaubamärgil on eristusvõime, olenemata eespool nimetatud kogemusel põhinevale ameti analüüsile, võib ta esitada konkreetset ja täiendavat teavet tõendamaks, et taotletav kaubamärgil on olemuslik või kasutamisel saadud eristusvõime, sest pidades silmas taotleja põhjalikke teadmisi turu kohta, on tal seda hõlpsam teha (05/03/2003, T‑194/01, Soap device, EU:T:2003:53, § 48).

Taotleja viidatud „Rahvusvahelises kaubamärkide andmebaasi“ otsuste osas on Ametile selgusetu millisele andmebaasile taotleja viitab.

Amet selgitab et varasemate riiklike registreeringute suhtes tuleb silmas pidada, et tulenevalt kohtupraktikast:

on Euroopa Liidu kaubamärgi kord oma eesmärkides ja õigusnõuetes sõltumatu; kord on iseseisev ja seda kohaldatakse sõltumatult mis tahes riiklikust süsteemist […]. Sellest tulenevalt tuleb märgi kaubamärgina registreerimise võimalikkust Euroopa Liidu kaubamärgina hinnata üksnes liidu asjaomaste õigusaktide alusel. Järelikult ei ole ameti ja, kui asjakohane, liidu kohtu jaoks siduvad liikmesriigi või kolmanda riigi tasandil vastu võetud otsused kaubamärgi registreerimise võimalikkuse kohta riikliku kaubamärgina. See kehtib ka juhul, kui selline otsus võeti vastu direktiiviga 89/104 kooskõlastatud riiklike õigusaktide alusel või riigis, mis asub piirkonnas, kus kõneldakse seda keelt, kust vaidlusalune sõnamärk pärineb.

(27/02/2002, T‑106/00, Streamserve, EU:T:2002:43, § 47).

Varasemate amet poolt vastu võetud sarnaste registreerimistaotluste osas tuleb aga märkida, et väljakujunenud kohtupraktika alusel kuuluvad „otsused […] seoses märkide Euroopa Liidu kaubamärkidena registreerimisega […] kuuluvad piiratud pädevuse ja mitte vaba kaalutlusõiguse valdkonda”. Seepärast tuleb märgi registreeritavust Euroopa Liidu kaubamärgina hinnata üksnes ELKMM alusel, nagu liidu kohtud on seda tõlgendanud, ja mitte ameti varasema otsustuspraktika põhjal (15/09/2005, C‑37/03 P, BioID, EU:C:2005:547, § 47; ja 09/10/2002, T‑36/01, Glass pattern, EU:T:2002:245, § 35).

„Euroopa Kohtu praktika põhjal on selge, et võrdse kohtlemise põhimõtte tagamisel tuleb järgida seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi enda nõude toetuseks tugineda kellegi teise huvides sooritatud õigusrikkumisele” (27/02/2002, T‑106/00, Streamserve, EU:T:2002:43, § 67).

Eespool märgitud põhjuste tõttu ja vastavalt ELKMM-i artikli 7 lõike 1 punktile b ning artikli 7 lõikele 2 lükatakse Euroopa Liidu kaubamärgi taotlus nr 18188523 tagasi kõigi taotluses nimetatud kaupade osas.

Vastavalt ELKMM-i artiklile 67 on teil õigus meie otsus edasi kaevata. Vastavalt ELKMM-i artiklile 68 tuleb teade kaebuse esitamise kohta esitada ametile kirjalikult kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemise kuupäevast. See tuleb esitada selles keeles, milles toimus menetlus, kus tehti edasikaevatav otsus. Nelja kuu jooksul alates samast kuupäevast tuleb kirjalikult esitada ka edasikaebuse alused. Teadet kaebuse esitamise kohta ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud lõiv 720 eurot kaebuse esitamise eest.

Erkki Münter